2026. aasta juunis kaitsesid Tallinna Ülikoolis oma filmialaseid doktoritöid Hanna Maria Aunini ja Ermo Säksi. Palju õnne värsketele doktoritele!
Hanna Maria Aunin käsitles oma värskelt Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudis kaitstud doktoritöös „Nõukogude-järgsed II maailmasõja ja nõukogude mineviku teemalised Balti filmid: tunnustuse otsimine ja ajaloolised pimekohad“ (orig. “Post-Soviet Baltic Films on World War II and the Soviet Past: Seeking Recognition and Challenging Historical Lacunae”) Eesti, Läti ja Leedu postsovetlikke filme, mis kujutavad Teist maailmasõda ja nõukogude minevikku.
Uurimistöö eesmärgiks oli mõista nende filmide rolli Balti mälukultuuride kujundamisel. Töö lähtub arusaamast, et filmid ei peegelda üksnes minevikku, vaid mõjutavad aktiivselt ka seda, kuidas ühiskond minevikku mäletab ja tõlgendab. Analüüs keskendub sellele, milliseid mälunarratiive Balti filmid loovad ning kuidas neid kujundavad Eesti, Läti ja Leedu erinevad mälukultuurid. Lisaks uuritakse, kuidas Balti filmid vahendavad piirkonna keerulist 20. sajandi ajalugu rahvusvahelisele publikule. Töö näitab, milliseid jutustamis- ja kujutamisviise kasutatakse kohalike ajalookogemuste mõistetavaks tegemiseks väljaspool Balti riike ning milliste väljakutsetega see protsess kaasneb.
Selliste mälunarratiivide kinnistamisel on filmil eriline roll: see annab ajaloole näod, hääled ja meeleolu. “Ühelt poolt peegeldavad ja konsolideerivad need filmid erinevaid mälunarratiive, teiselt poolt aga aitavad neid kujundada,” selgitas Hanna Aunin.
Aunin kirjutab oma värskelt kaitstud doktoritöös: „Balti mälukultuuris on kõige ebamugavamad pimealad seotud kohalike elanike osalusega holokaustis ja koostööga natsivõimudega.“ Uurija hinnangul on niisuguste pimealadega tegelemine demokraatliku mälukultuuri jaoks hädavajalik. Mida monoliitsem on ajalugu, seda lihtsam on seda rakendada propaganda teenistusse. Kui aga ühiskond suudab rääkida ka omaenda ebamugavatest rollidest, on sellel kergem vastu seista desinformatsioonile, mis kasutab valgeid laike sisemiste pingete õhutamiseks.
Muu hulgas näitab Aunin, et Leedu kinos jõudsid esimesed kollaboratsiooni käsitlevad mängufilmid vaatajateni juba selle sajandi alguses, samal ajal kui Eestis ei ole sel teemal täispikki mängufilme seni valminud.
Doktoritöö kaitsmine toimus 11. juunil 2026. aastal algusega kell 17.00.
Doktoritöö juhendajad on Eneken Laanes, Tallinna Ülikooli professor ja Teet Teinemaa, Tallinna Ülikooli vanemteadur.
Oponendid on Violeta Davoliūtė, Vilniuse Ülikooli professor ja Veronika Pehe, Tšehhi Teaduste Akadeemia Lähiajaloo Instituudi teadur.
Loe ka Novaatoris ilmunud tutvustust “Filmiuurija: ebamugavate seikade avamine peegeldab ühiskonna küpsust“.
Ermo Säks kaitses doktorikraadi Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis 19. juunil 2026. aastal. Tema doktoritöö teema on „Kinolinast edasi: kinematograafiline virtuaalreaalsus kui üleminekumeedium ja selle suhestumine metaversumi kujutelmadega“ („Beyond the Silver Screen: Cinematic Virtual Reality as a Transitional Medium in Relation to the Metaverse Imaginaries“).
Seni on suurem osa filme olnud ekraanil vaataja ees. Ermo Säks aga uuris kinematograafilist virtuaalreaalsust, milles film on vaataja ümber. Teadustöö näitab, et selline filmikogemus võib aidata inimestel harjuda uute digikeskkondadega, kus ruumitaju on oluline osa kogemusest.
Virtuaalreaalsuse ja metaversumi üle arutletakse üha rohkem, kuid paljude inimeste jaoks jäävad need endiselt võõraks, tehniliseks ja raskesti hoomatavaks. Samal ajal katsetatakse üha enam loojutustamise võimalustega, kus vaataja ei jälgi lugu distantsilt, vaid tajub end justkui sündmuste keskel. Ermo Säks uuris, kuidas aitab kinematograafiline virtuaalreaalsus filmikogemusena inimestel harjuda virtuaalreaalsuse, ruumilise meedia ja teiste esilekerkivate immersiivsete ehk väga haaravate ja reaalsustaju muutvate keskkondadega.
Kinematograafiline virtuaalreaalsus (CVR) on virtuaalreaalsuse vorm, kus vaataja paneb pähe VR-prillid ja satub filmi, kus tegevus toimub 360 kraadi ulatuses tema ümber. Erinevalt arvutimängulaadsest maailmast, kus kasutaja liigub vabalt ringi ja muudab sündmuste kulgu, on CVR-s lugu, pilt ja heli autori paika pandud. Samas ei ole kogemus passiivne. Vaataja tunnetab filmi enda ümber ja saab pead pöörates valida, kuhu enda pilgu ja tähelepanu suunab. Elamus sõltub ka sellest, mida vaataja enda ümber märkab ja kuidas ruumi tajub.
Doktoritöö keskendub sellele, kuidas praegused immersiivsed meediavormid aitavad meil võimalikke virtuaalseid tulevikke kogemuslikult mõista. „Virtuaalreaalsusest ja metaversumist räägitakse sageli väga suurte tulevikulubaduste kaudu, aga inimese esimene kokkupuude nende keskkondadega on tegelikult väga praktiline – kuhu ma vaatan, kuidas aru saan, mis toimub, ja kas tunnen end selles ruumis mugavalt,“ selgitab Säks.
Filmi autori jaoks tähendab kinematograafiline virtuaalreaalsus, et filmist tuttavad võtted, näiteks vaataja perspektiiv, vaateväli, valgustamine ja tähelepanu suunamine tuleb ümber mõtestada 360-kraadises keskkonnas. Teadustöö panustab kinematograafilise virtuaalreaalsuse mõtestamisse ja arendamisse ning vaatleb seda üleminekumeediumina, mis aitab nii vaatajatel kui ka autoritel liikuda tuttavatelt meediavormidelt uute ja keerukamate ruumiliste keskkondade juurde.
Säksi doktoritöö näitab, et kinematograafiline virtuaalreaalsus ei ole pelgalt tehnoloogiline nähtus ega lühiajaline uudisvorm. See on iseseisev meedium, aga ka hea vorm, mille kaudu saab uurida, kuidas muutuvad loo jutustamine, vaataja taju ja filmitegija töö olukorras, kus kinolina ei ole enam inimese ees, vaid inimene ise on loo sees.
Doktoritöö juhendaja on Pia Tikka, Tallinna Ülikooli vanemteadur.
Oponendid on Kath Dooley, Adelaide’i Ülikooli dotsent ja Victor Manuel Esteves Flores, Lusofona Ülikooli dotsent.